UX - naeratavad kasutajad
Mina olen Tanel Tromp, Trinidad Wisemanis värskelt tööd alustanud interaktsioonidisainer ja hakkan siin blogis jagama oma mõtteid ja metoodikaid põnevast UX-i maailmast!
Veebilehtede tegemine võib olla hobi, mis pakub sama palju kui iga teine hobi ja enamgi veel. Tal on kõik ühe „õige“ hobi omadused nagu: stressimaandus, nauding tulemist, väljakutsete rikkus, põnevus ja mis peamine - see on loov ning aktiivne protsess. Veebilehtede loomiseni jõudsin ma umbes 6-7 aastat tagasi ja seda põhjusel, et mul tekkis endal konkreetne vajadus luua e-pood, aga soov kellestki sõltuda tekitas vastumeelsust. Pean märkima, et üksi veebipoe (mis on oma olemuselt kordades keerukam, kui ostmise nn ostukorvi funktsioonita veebileht) tegemine on suur töö ja vajab kurssi viimist paljude erinevate teemadega nagu erinevad moodulid ning nende funktsioonid, serveri haldus, veebilehe enda haldusliides, ka baasteadmised HTML-st ja CSS-st jms. Lisaks on soovitatav ka üldine hea maitse ning arusaam piltide, graafika- ja fotomajandusest. Lugeda ja õppida tuleb esialgu palju, aga peale esimesi kuid ränka tööd hakkab tekkima ka rahulolu ja rõõm loomisest ja töötavast rakendusest ning mis peamine – tunne, et ma suudan. Nagu öeldakse, et „esimene vasikas läheb ikka aia taha“, siis ka minu esimene veebileht ei olnud kaugeltki ideaalne, oli paljude puudustega, mida ei osanud ette näha ning ei töötanud kaugeltki kliendi jaoks nii nagu pidi. Samas andis see olulise õppetunni ja iga järgmine loodud lahendus oli juba täpsem ja ootuspärasem. Teisalt ei küündinud need lahendused kunagi tõelise kasutajasõbralikkuseni ja läbimõelduks, sest ma ei lähtunud veel UX-metoodikast.
Tagantjärele vaadates tundub kummaline, et tol ajal veebilehti luues, ei olnud ma peaaegu midagi kuulnud UX-st (kasutajakogemusest), st ma lähtusin puhtalt oma intuitsioonist ja teadmistest ning lõin piltlikult öeldes veebilehti silmad kinni. Julgen väita, et kaugelt suurem enamus veebipoodidest, siseveebidest, iseteenindusekeskkondadest jms, mida igapäevaselt külastame on samuti täielikult loodud arvestamata UX-i põhimõtetega. St, et veebidisainer loob kliendilahenduse tihti ainuisikuliselt ja „oma suva“ järgi. Kui tuua analoogiat, siis see oleks sama, kui tootedisainer, kes loob näiteks kauni disainiga tooli, ei ole ise kunagi proovinud sellel istuda ega andnud seda proovida istumiseks ka kellelegi teisele! Tulemuseks saabki olla üks väga ebamugav ilus tool, mida keegi osta ja kasutada ei soovi (kui ta ei ole just sundseisus ja osta ongi ainult see üks tool). Ehk siinkohal tulebki mängu oluline UX-i põhimõte: me ei loo lahendusi mitte iseendale, vaid kliendile! Ehk „seest välja mõtlemise“ asemel, tuleb rakendada „väljast sisse mõtlemist“. Asendades loojakesksuse ja piiratuse sellega, mis on kasutajakogemusest lähtuv, saame jõuda rakenduseni, mis on tegelikult kasutajasõbralik. Et selleni jõuda, mis on kasutajasõbralik, tuleb rangelt lähtuda UX-metoodikast. Seejuures UX ise ei ole pelgalt teadmine, vaid praktilised rangelt reglementeeritud tegevused, mida sooritatakse kindlas järjekorras ja mis on üksteisest sõltuvad. Siia kuuluvad näiteks erinevad analüüsid, intervjuud (nii tellijatega, kui ka kasutajatega), prototüüpimine ja kasutatavuse testimine. Kõiki neid tegevusi sooritatakse Trinidad Wisemanis aastate jooksul väljakujunenud praktikate ja kogemuse alusel.
Kui paljudel meil on kogemus näiteks mingist sundtegevusest tekkinud meelehärmiga, kui peame täitma näiteks ametlikku deklaratsiooni või ostma emale kingituse, mida saab ainult konkreetsest veebipoest ning kui palju segadust ja peavalu võib tekkida ühe lihtsa tehingu sooritamisel. Küll ei leia me õiget kohta üles, kus mingit tegevust teostada või ei leia infot millal pakk kohale jõuab, ei mõista kuidas saab kusagil veebilehel edasi liikuda ja kuidas tagasi. Kuidas oleme tundnud nördimust kui keegi sunnib otsima postiindeksit, et tehingut sooritada. Või kui näiteks käies korraks last teises toas vaatamas, on kadunud kogu ostukorvi sisu või kui rakendus kuvab pidevalt veateadet, aga ei seleta kuidas seda lahendada või kui kõik info on lihtsalt loetamatus kirbukirjas, mille lugemiseks on vaja eritellimusel prille Šveitsist! Kõik need probleemid tekivad UX-i ignoreerimisest ja mitte kasutajakesksest lähenemisest. Mulle endale meeldib mõelda, et interaktsioonidisainer on tegelikult ka filantroop: lahendades või ärahoides tarbetult tekkivaid probleeme, aitab läbimõeldud kasutajakogemus hoida kokku inimeste aega, raha ja tekitada rahulolu kindla tegevuse sooritamisest ning vältida negatiivseid emotsioone. Iga hästi töötav rakendus paneb selle kasutaja naeratama ja muudab seeläbi ka tervet maailma veidikene paremaks!
