Intervjuu Philips Research'i vanemteaduri Dr. Jettie Hoonhoutiga

Mõni aeg tagasi tegime intervjuu Dr. Jettie Hoonhoutiga, Philips Research’i vanemteaduriga, kelle meeskond on arendanud välja Ambilight tehnoloogia, mida kasutatakse täna nii Philipsi telerites kui ka valgustites. Vestlesime Jettiega disainist, olulisematest õppetundidest ja tootearendusest.
 

Tere Jettie! Rõõm sind näha. Saad sa anda meie lugejatele endast väikese ülevaate?

Olen pärit Hollandist ja töötan juba viimased 14 aastat Philips Research’is, mis on väga multikultuurne organisatsioon. Kui ma õppisin psühholoogiat, siis üsna pea avastasin, et kognitiivne psühholoogia sobib mulle kõige paremini.
 

Huvitaval kombel on see kõige lähedasem inseneriteadustele ja seal puutusin ma esmakordselt kokku inimfaktorite valdkonnaga, mis ühendas edukalt omavahel psühholoogia ja süsteemide arenduse.
 

Millised olid su kogemused enne Philipsit?

Varem töötasin Shellis, kus õppisin, et süsteeme on võimalik ka liiga lihtsaks teha. Kohati muudab see kasutajate elu isegi kehvemaks.

Heaks näiteks on Honeywell’i juhtum, kus kasutusele võeti valgusfooridest tuttav rohelise-kollase-punase süsteem, mis ei andnud enam süsteemi kasutajatele (operaatoritele) nii head ülevaadet sellest, mis tegelikult süsteemis toimub.

Varem suutsid operaatorid ennustada, millised probleemid lähiajal tekkida võivad ja vastavad meetmed kasutusele võtta, kuid uus lahendus võttis selle võimaluse neilt ära. Esmapilgul tundus uus lahendus väga lihtne, aga tegelikkuses tekitas see mitmeid probleeme.
 

Sa oled töötanud välja mitmeid huvitavaid tooteid, saad sa rääkida oma tööprotsessist?

Ma usun, et mu töö seisneb suuresti kommunikatsioonis ning süstemaatilises info kogumises ja lahtimõtestamises. Me alati valideerime oma ideid ja testime neid nii enda majas kui ka inimestega tänavalt, kuna mina võin ju arvata, et mu idee on hea, kuid seda ei pruugi arvata lõppkasutajad. Seega tasub oma ideid alati testida.
 

Kas mõni uurimus- või testimismeetod on teistest parem?

Halbu meetodeid pole tegelikult olemas, on ainult halvasti kasutatud meetodid. Erandiks on fookusgrupid, mis lihtsalt ei tööta. Ma teen hetkel oma tudengitega väikest eksperimenti, mille eesmärgiks on tõestada neile, et fookusgrupid tõepoolest ei tööta. Esialgsed tulemused on väga positiivsed.
 

Mis on su sõnum neile, kes usuvad, et fookusgrupid on parim asi pärast viilutatud leiba?

Fookusgrupid ei tööta ja selle põhjuse leiab igast heast sotsiaalpsühholoogia raamatust. Oletame, et sul on 8 osalejat ning 2 tundi aega. On selge, et kõik osalejad korraga ei räägi ja igas grupis on keegi, kes võtab teistest rohkem sõna

Samas on grupis alati ka inimesed, kes annavad sotsiaalsele survele järgi ning ühinevad teiste arvamusega isegi juhul, kui ise sisimas teise vastuse annaksid.

Seetõttu on fookusgruppidest saadavad andmed väga kahtlase väärtusega ja individuaalintervjuud alati parim valik. Minu jaoks on tegu laisa teadlase uuringumeetodiga.
 

Kuidas sa suhtud gamificationisse?

Isiklikult olen ma sellest väga huvitatud ja usun, et mängudest on võimalik väga palju õppida, kuid päris igal pool seda kasutada ei saa. Milline näeks välja näiteks mängustatud kohvimasin?

Mänguelemente saab edukalt kasutada näiteks ajurünnaku sessioonidel. Me oleme teinud mitmeid eksperimente ja tulemused on olnud väga huvitavad.
 

Kui palju läheb suures organisatsioonis aega, et ideest saaks toode?

Võimatu öelda. Meie portfell on äärmiselt lai, lihtsatest toodetest väga keeruliste haiglates kasutatavate süsteemideni. Mõned meie eksperimendid võivad muutuda toodeteks, samas kui teised aitavad mõnda uurimisprobleemi paremini mõista.
 

Kas erinevad kultuuriruumid mõjutavad ka uurimustulemusi?

Võõras kultuuriruumis tehtavad uuringud võtavad alati aega. Kui ma Hiinas uuringuid tegin, siis oli näha, kuidas meie Hiina kolleegide suhtumine muutus, kui nad mõistsid, et ma ei tulnud sinna pelgalt üheks või kaheks päevaks ja olin nende kultuuriga tutvunud.

Võõras riigis pole võimalik teha lühiajalisi uuringuid stiilis „esmaspäeval tulen ja reedel lahkun“. See vajab põhjalikumat eeltööd.
 

Lean Startup ja Lean UX-i meetodid on muutunud väga populaarseteks. Kas te kasutate neid ka Philipsis?

Jah, kasutame küll ja väga erinevates formaatides. Peamiselt seetõttu, et need asetavad meile konkreetsed piirangud. Me kasutame neid peamiselt lühiajalistes projektides, kus vaatame lähemalt mõnda kindlat teemat ja teeme esimesed prototüübid.

Sellised piirangud on väga kasulikud, kuna need teevad tööprotsessi oluliselt kiiremaks. Sellistel meetoditel on oma roll, kuid kindlasti ei tohiks neid kasutada ainult seetõttu, et need on populaarsed.
 

Ja viimaks, mis on sinu nõuanne Eesti ettevõtetele?

Vaadake Eestist väljapoole ning tehke omavahel koostööd. Lööge kampa mõne kogenud kasutajakogemuse disaineri või agentuuriga. Rääkige inimestega. See on uskumatu, kui palju ideid te uutest vestlusest saada võite, samal ajal oma kontaktvõrgustikku suurendades.

Muidugi tahaksin veel ära märkida, et Eesti e-lahendused ja Eesti areng on väga muljetavaldavad. Laske samas vaimus edasi!