Liigu edasi põhisisu juurde

Intervjuu disainiprofessor Marc Hassenzahliga

Mul oli hiljuti ainulaadne võimalus teha intervjuu professor Marc Hassenzahliga, kes on töötanud välja experience design’i kontseptsiooni, mis asetab rõhu mitte kasutatavusele, vaid kogemustele, mida üks või teine toode meis tekitab.
 

Tere Marc! Saad sa endast ülevaate anda?   

Tere kõigile, minu nimi on Marc Hassenzahl. Olen kogemuse ja interaktsiooni professor Folkwangi ülikoolis Essenis, Saksamaal. Seal ma juhin väikest kogemusdisaini meeskonda. Tegeleme materiaalse ja tundmusliku disainiga ning puutume kokku ka tööstusdisaini, interaktsioonidisaini ja kriitilise disainiga.

Olen õppinud nii psühholoogiat kui arvutiteadust. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle Siemensis, kus tegelesin meditsiinisüsteemide kasutajaliidestega. Pärast seda läksin ma ülikooli tagasi ja sain doktorikraadi otsuste tegemises.
 

Sinu valdkonnaks on kogemusdisain; kontseptsioon, mida sa ise oled arendanud. Kuidas sa selle peale tulid?

Ma alustasin kunagi tavalise kasutatavuse insenerina, kelle eesmärgiks oli muuta oma toodete kasutamine võimalikult intuitiivseks ja kergeks. Siemensis sattusin ma töötama koos fantastilise disaineriga, kes andis sealsetele meditsiinisüsteemidele uue visuaalse keele.

Tol ajal ma nägin, kuidas disain mõjutas kogemust, kuid läks konflikti kasutatavusega. Siis ma ei saanud sellest veel aru, ma ei suutnud seda haarata, mistõttu tekkis mul sügavam huvi disaini vastu. Lõpuks jõudsingi kogemuse disaini juurde.

Psühholoogina olin ma väga huvitatud positiivsest psühholoogiast ja kümme aastat hiljem jõudsin ma akadeemiliste õnneuuringuteni. See pani mind mõtlema disaini tõelisele eesmärgile, mis polnud enam üksnes probleemi lahendamine, vaid ka inimeste õnne ja heaolu suurendamine.
 

Kuidas sa kirjeldaksid kogemuse disaini, kui me räägime teenustest?

Esimene asi, mida peame mõistma on see, et kogemus on osa tootest. Me näeme tihtipeale tooteid kui disaini, featuuride ja tehnoloogia kooslust, kuid tavaliselt pole meil aimu, kuidas need inimeste igapäevaluga kokku sobivad. Mõtleme kasutatavusele, aga mitte kogemusele.

Disaineritena peame mõtlema, kuidas inimesed meie tooteid kasutavad, miks nad seda teevad ja kus nad seda teevad.
 

Kuidas gamification ehk mängustamine siia sobib?

Oletan, et mõtled selle all peamiselt punktide, märkide ja saavutuste kogumist. Sõltub, kuidas sa seda kasutad. Mängustamine põhineb käitumisteaduste põhimõtetel, mistõttu annab see tihtipeale ka päris häid tulemusi.

Mul on mitmeid tervisetrackereid, mis aitavad mul motivatsiooni üleval hoida. Minu arvates on see päris hea algus.
 

Mis tuleb pärast mängustamist?

Lugude jutustamisel on väga suur tulevik. Nutitelefonide rakendus Zombie Run on väga hea näide korralikust storytellingust. Tegemist on fitnessi rakendusega, kus sind ajavad taga zombid, kelle eest sa põgenema pead. Jooksmise motivatsioon tuleb loost, mida sulle räägitakse. Lõppude lõpuks ei tee sa trenni, vaid põgened poolsurnute eest. See tekitab sinu ümber väga efektiivse fantaasiamaailma.

Üks mu tudeng töötab hetkel projektiga, mis keskendub inimestele, kellele ei meeldi oma vererõhuravimeid võtta. Tuleb välja, et tihtipeale ei taha nad seda teha, kuna tableti neelamine tuletab neile oma haigust meelde.

Niisiis ehitasime me selle ümber loo, mis kõlas nõnda: iga inimeste sees elab üks väike tegelane, kelle eest on vaja hoolt kanda ja ainus viis seda teha on läbi ravimi võtmise. Nüüd on meil alternatiivne lugu, mis paneb ravimi võtmisele teistmoodi mõtlema. Inimesed ei neela enam tabletti sellepärast, et on haiged, vaid sellepärast, et tahavad oma väikese sõbra eest hoolt kanda.

Teine hea strateegia on alt-üles lähenemine, kus lood olukordi, kus sul on võimalik mõjutada inimesi käituma viisil, mille peale nad ise poleks tulnud.



Ütleme, et tahad vähem alkoholi tarbida. Tavaline moodus on loobuda alkoholist täielikult, mis pole alati kõige parem lahendus. Parim lahendus on tarbida alkoholi mõõdukalt. Näiteks juua enne õlut üks klaas vett.

Kujuta nüüd ette, et sulle on tekitatud olukord, kus baaris saad koos õllega klaasi vett ja teenindajad annavad uue õlle alles siis, kui oled oma veeklaasi tühjaks joonud. Sa harjud sellega ning järgmisel päeval ärkamine pole enam nii ebameeldiv. Aja jooksul võtad sa selle uue harjumuse omaks.
 

Sinu presentatsioonist jäi mulle mulje, et disainitööstus vajab rohkem psühholoogia-taustaga inimesi, keda Eestis on üpris vähe. Räägi, miks nad peaksid ja mis paneks neid rohkem disainitööstusesse tulema?

Saan rääkida ainult akadeemilisest psühholoogiast. Psühholoogid on tavaliselt väga teaduskesksed inimesed. Kui töötad akadeemilises keskkonnas, siis sa ei mõtle eriti sellele, et sinu oskusi on teistes valdkonnas hädasti vaja.

Samas on olemas ka rakenduspsühholoogid, kes usuvad, et nende oskused on inimestele vajalikud. Küsimus on ainult selles, kus nad oma teadmisi rakendavad. Võid ju jääda psühholoogiasse, kuid interaktsioonidisain annab sulle uusi viise oma teadmiste rakendamiseks.

Ja seda ma ise tegelikult teengi. Alguses keskendusin tehnoloogia paremaks tegemisele, kuid töö käigus see muutus. Nüüd keskendun hoopis inimeste elude paremaks tegemisele.
 

Mis on sinu sõnum kohalikele disaineritele?  

Ma ei tunne Eesti disainikommuuni eriti hästi, kuid disainis on oluline saada üle nähtamatutest barjääridest, mis meid ikka ja jälle ümbritsevad. Tuleb otsida ühiseid jooni. Näiteks peaks lihtsustatud interaktsioonidisain olema osa tööstusdisainist.

Ma ise otsin pidevalt viise, kuidas kirjeldada interaktsioone ilma tehnoloogiata. Lihtne näide on tooli kasutamine; toolil istumine ja selle kasutamine on ju tegelikult interaktsioon.

Teiseks ma loodan, et disainerid hakkavad eksperimentaalsemaid asju tegema. Otsige sama asja tegemiseks alternatiivseid viise. Naljakal kombel on see ka põhjus, miks mitmed mu projektid langevad veidruse kategooriasse. Ideede testimine on väga oluline.
 

Ja kohustuslik küsimus, sa oled siin ainult paar päeva, millise mulje on sulle jätnud meie pealinn?

Teie vanalinn on väga elav ja mõnus. Sellist linnaosa meil Essenis ei ole. Kokkuvõttes on Eesti väga muljetavaldav ja tundub, et ka teie startupi maastik on hoos. Ahjaa, Garage48 HUB oli samuti väga toreda ja mõnusa atmosfääriga koht. :)

PS. Kui sulle meeldis see intervjuu, siis loe kindlasti ka minu vestlust Philips Research'i vanemteadur Jettie Hoonhoutiga. 

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
  • Veebilehtede aadressid ja e-posti aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
Kommentaar